Merivälja ajalugu

Merivälja Aedlinna tekkega Laidoneri mõisa karjamaale on kõik selge, selle sünnipäev on paigas ja ürikuga tõestatud. Riik eraldas Saku Suvituskoha Heaolu Eest Hoolitsemise Seltsile sellelt sõjaväe tarbeks võõrandatud maa asemel 21.mail 1924 Viimsi mõisast maatüki (akti originaaleksemplar asub Tallinna Linnaarhiivis fond nr 1373) ja seda päeva on hakatud pidama Merivälja aedlinna sünnipäevaks. Sellest päevast algab aedlinna ajalooline areng. Jääb ainult lisada, et ideaalsemat kohta kui see suurlinna lähedane mereäärne männikuriba, on Eestis elamiseks raske ette kujutada.

Vaade Meriväljalt Pirita rannale
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Merivälja tulevase Mere puiestee kohal
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Merivälja asumi tekkelugu on omapärane, sest asumi kujunemine oli suuresti mõjutatud Nõmmel toimuvast. Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Selts oli kavandanud Saku aedlinna rajamist Nõmme aladele. Aedlinna plaanitavatesse piiridesse jäävale alale ehitati Männiku ja Tammiku raudteejaamad ning 1912. aastal alustati juba aedlinna kruntide müümist. Kuna aedlinnale määratud aladele ehitati varsti aga Peeter Suure merekindlus, ei olnud enam võimalik sinna aedlinna rajada. Ka Eesti sõjaväel oli sealset piirkonda vaja, mistõttu Eesti Vabariigi sõjanõukogu otsustas 1925. aastal võõrandada kogu Saku aedlinna maa.
21. mail 1924. aastal anti Saku Heakorra Seltsile endise maa-ala asemele Viimsi mõisast eraldatud allikaterohke lage karjamaa. Selle nimi Meriväli oli olemas juba varem ja viitas mereäärsele väljale. Selle asemele pakuti ka Merelahe ja Viimsi nime, kuid aedlinnale jäi esialgne nimi.

Merivälja maastikku kirjeldavad nüanssiderohkelt Elmar Joosep ja Arvo Uukkivi oma raamatus „Merivälja lood“ järgnevalt:
__________________________________________________________________________
„Alguses oli pajuvõsa soisel mätasmaal, vettinud ja kidur. Harvade vaevakaskede juured ligunesid lompidest läiklevas pinnases veel südasuvelgi ega suutnud needki oma latvu remmelgavibalikest kõrgemale küünitada. Meetrikõrguses lopsakas rohus lebas lugematul arvul põldpaomürakaid, suuremaid ja väiksemaid, sageli mehe tõstejõudu ületavad, mahukamad koguni mitu kuupmeetrit suured. Näis, et paikkonda oleks õigem olnud Merivälja asemel nimetada Kiviväljaks. Kohati paistis põõsaste vahel lausa kivivaresid.

Oli ka lepapadrikut ja kevadel valendavaid ümbrusesse mõrkjat lõhna levitavaid toomingaid. Veel mõni sarapuupõõsas, vast tujutõstvaim üldise troostituse taustal.

Merivälja – pildistatuna Pirita suunas hilisema Viimsi ja Sadama tänava nurgalt. 08.02.1925
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Võsastunud paik Meriväljal. 1925
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Merivälja maastikku kirjeldavad nüanssiderohkelt Elmar Joosep ja Arvo Uukkivi oma raamatus „Merivälja lood“ järgnevalt:
__________________________________________________________________________
Lume sulamise järel jäi kõik lausvee alla. Pinnase aluspõhi oli siin raskelt savine ja paikkonna servaala kõrge. Sulavesi ei pääsenud valla, madalamates kohtades läikles lompe veel juunikuuski. Õite puhkeajal põõsastevaheline pind lausa lõkendas. Lompide kõrval lõid varakevadel õitsele varsakabjad, sulavetest vabanenud põndakuil kukkusid kolletama kullerkupud, hiljem kutsusid kimalasi nurmenukkude kuldsed käpikud. Siis tulid tulikad ja võililled – viimased küll hiljem, kuid uued maaomanikud olid asunud oma aialappidelt rohtu niitma ja valgus pääses muidu kõrge heinaga kaetud maapinnale lähemale.
Algselt haaras sõjaeelne Merivälja enda alla poole ruutkilomeetri suuruse Viimsi mõisal kuulunud ala. Väikest aedlinna, mida Vana-Meriväljaks nimetatakse, jäid veel tükiks ajaks ümbritsema endised Viimsi mõisa karjamaad. Et kari võiks sisse vajumata vettinud pinnasel rohtu süüa, pidi see saama kuivendatud. Kuna mõisas oli peremees Laidoner, hoolitses ta kraavitamise eest. Kuid pärast sõda, kui Viimsi mõisahooned olid võetud vene armee käsutusse ja põlumajandus seal likvideeritud, kaotas ta karjamaa otstarbe. Vettinud võsa polnud enam kellegile vaja ja seda tuulte tallermaad läbinud kraavid vajusid varsti umbe. Selline oli veel 1950-ndail aastail aedlinna idast piirav, Tallinna südalinnast vaevalt kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknenud tühermaa. Neitsilik loodus, roheline paradiis, kevadel õitekollane, toomelõhnaline, täis ööbikulaulu ja põõsaslindude siristamist. Selline oli sinna sattunu vahetu mulje.

Merivälja maastikku kirjeldavad nüanssiderohkelt Elmar Joosep ja Arvo Uukkivi oma raamatus „Merivälja lood“ järgnevalt:
__________________________________________________________________________
Neile kes siia tulid, tuleks püstitada ausammas, mille ümber oleks võinud olla näidistükk sellest kive, mättaid ja lompe täis põõsastikust, mida julge inimene asus ründama, et püstitada perele uus eluase, kuhu võiks paari kolme aasta pärast elama asuda. See oli koht, kus ehitusmaterjalidega täidetud auto sageli murukamarast läbi vajus ja vajas mitme mehe pingutust, et seda porist väja upitada. Kui olid talvel midagi toomata unustatud, võis töö suvel takerduda.

Ometi nad tulid ja tegid sellest maast suure tööga, riigipoolse korraldamatuse ja puuduliku abiga ning reeglina suurte raskustega ehitusmaterjalide hankimisel, nad tegid sellest mülkast Tallinna õitseva aedlinna, ühe kaunima, mis praegu on pealinna külje all olemas. „

Siis läks kohe lahti kibekiire tegevus.

Kivide lõhkumistööd Meriväljal. 
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Seltsi juhatuse liikmed Meriväljal Sadama ja Kesktee nurgal: paremalt teine J. Ligema, kolmas P. Kirk, viies V. Kesker, kuues M. Sõerde. 1925-1926 
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Seltsile hoonestuskava saamiseks kuulutas selts välja konkursi, mille võitsid tollaseid Eesti esiarhitektid Eugen Habermann ja Anton Soans. Neilt võtsid töö üle arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus ja 19. oktoobriks 1924 valmis üksikasjalik Merivälja aedlinna hoonestuskava.

Merivälja aedlinna plaan 1:4200 (trükitud) 

Foto: Eesti Muuseumide Infovärav

Maha märgiti 307 krundi piirid. Nende vahele rajati 17 aedlinna tänavat, mida nimetati teedeks. 1925 tegi kruntide jaotamise ära maamõõtja Arnold Lilienthal. Pärast tänavavõrgu kinnitamist 1925, telliti teedeinsener Roschinskylt kuivendusprojekt

Merivälja partselleerimise algus maamõõtja Arnold Lilienthali poolt. Seisavad paremalt Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Seltsi juhatuse liikmed Peeter Kirk, Aleksander Dreverk, Villem Kesker ja mõõtmas A. Lilienthal.
Foto: Tallinna Linnaarhiiv 

Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Seltsi juhatuse liikmed Meriväljal Sadama ja Kesktee nurgal: paremalt teine J. Ligema, kolmas P. Kirk, viies V. Kesker, kuues M. Sõerde. 1925-1926 
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Seltsile hoonestuskava saamiseks kuulutas selts välja konkursi, mille võitsid tollaseid Eesti esiarhitektid Eugen Habermann ja Anton Soans. Neilt võtsid töö üle arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus ja 19. oktoobriks 1924 valmis üksikasjalik Merivälja aedlinna hoonestuskava.

Krundid loositi välja seltsi liikmete vahel. Kohe alustati kahe, Aleksander Dreverki ja Mait Johannes Sõerde majade ehitamist.

Aleksander Dreverk Merivälja Aia tee nr 1 krundil 1925
Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Merivälja, Sadama tee krunt nr 256 – Mait Sõerde maja ehitus. Foto: Tallinna Linnaarhiiv

Merivälja miljöö kujunemine

1924. aastal eraldati Saku aialinna seltsile Viimsi vallas mõisa aladest maa-ala, 
mis nimetati Meriväljaks ja mida hakati kujundama aedlinnana.

Puude istutamine Meriväljale Ranna tee äärde. 1925
Foto: Tallinna Linnaarhiivi fotokogu (AIS)

Aleksander Dreverki (esimene) maja Meriväljal Ranna ja Aia tee nurgal. Foto: Tallinna Linnaarhiivi fotokogu (AIS)

Sõerde maja Meriväljal Sadama tee ja Ranna tee nurgal. Siin asus ka Merivälja esimene kauplus. 1920
Foto: Tallinna Linnaarhiivi fotokogu (AIS)

Merivälja sadamasild 1928. Foto: Tallinna Linnaarhiivi fotokogu (AIS)