Merivälja maastikku kirjeldavad nüanssiderohkelt Elmar Joosep ja Arvo Uukkivi oma raamatus „Merivälja lood“ järgnevalt:
__________________________________________________________________________
Lume sulamise järel jäi kõik lausvee alla. Pinnase aluspõhi oli siin raskelt savine ja paikkonna servaala kõrge. Sulavesi ei pääsenud valla, madalamates kohtades läikles lompe veel juunikuuski. Õite puhkeajal põõsastevaheline pind lausa lõkendas. Lompide kõrval lõid varakevadel õitsele varsakabjad, sulavetest vabanenud põndakuil kukkusid kolletama kullerkupud, hiljem kutsusid kimalasi nurmenukkude kuldsed käpikud. Siis tulid tulikad ja võililled – viimased küll hiljem, kuid uued maaomanikud olid asunud oma aialappidelt rohtu niitma ja valgus pääses muidu kõrge heinaga kaetud maapinnale lähemale.
Algselt haaras sõjaeelne Merivälja enda alla poole ruutkilomeetri suuruse Viimsi mõisal kuulunud ala. Väikest aedlinna, mida Vana-Meriväljaks nimetatakse, jäid veel tükiks ajaks ümbritsema endised Viimsi mõisa karjamaad. Et kari võiks sisse vajumata vettinud pinnasel rohtu süüa, pidi see saama kuivendatud. Kuna mõisas oli peremees Laidoner, hoolitses ta kraavitamise eest. Kuid pärast sõda, kui Viimsi mõisahooned olid võetud vene armee käsutusse ja põlumajandus seal likvideeritud, kaotas ta karjamaa otstarbe. Vettinud võsa polnud enam kellegile vaja ja seda tuulte tallermaad läbinud kraavid vajusid varsti umbe. Selline oli veel 1950-ndail aastail aedlinna idast piirav, Tallinna südalinnast vaevalt kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknenud tühermaa. Neitsilik loodus, roheline paradiis, kevadel õitekollane, toomelõhnaline, täis ööbikulaulu ja põõsaslindude siristamist. Selline oli sinna sattunu vahetu mulje.